LAPSED

Aasta tagasi, veidi raske periood.

Olen selle looga nüüd paar nädalat viivitanud ja nüüd saab see lugu ilusti must-valgelt kirja. Tegelikult pole ma tahtnud ega plaaninud seda kirjutada, aga võtsin ühes FB grupis sõna, kus uuriti nabasonga kohta ja siis ma kommenteerisin ka, et minu beebil nabasong, ning saime sellest lahti. Sellest hetkest peale, jooksis mu postkasti kirju, et kuidas ja mida me tegime. Tänu paljudele kirjadele, tuli mõte, et teeks täitsa blogi posti. Kindlasti nüüd aasta aega hiljem, tuleb see jutt mul veidi kergemalt, kui oleks varasemalt see olnud.

Minu beebi oli siis 1 kuune, kui tal nabasong tuli.

Öeldakse, et song tuleb beebidel siis, kui nad palju röögivad, eks? Käsi südamel, mu beebi oli maru rahulik! Väike kääks tuli ainult siis, kui kõht tühjaks hakkas minema (mis on täiesti normaalne).
Meie nabasong tuli ühest kindlast nutust. Üks hommik vahetasime tal pükse ja pükste sees olev niit oli kuidagi ümber varba kerinud. Kui pükse jalast ära võtsime, tegi see sama niidike talle hetkelise valu, mis tõttu ta südamest nuttis (see nutt ise kestis minut…kui sedagi, sest sülle võttes rahunes ta koheselt). Kui abikaasa ta tagasi mähkmevahetus lauale pani, siis vaatasin eemalt, et naba on nagu natuke välja poole. Ütlesin siis, et kuule…vaata ta naba…natuke imelik? (No päris rahulikult ma seda ei öelnud, sest kerge paanika kippus hinge tulema)
Aga Karmo nii ei arvanud. Ütles, et nutust natukene punnitas ja see täitsa okei, küll tõmbub tagasi.
Minu süda tundis, et asi ei ole normaalne. See ei ole okei, et nutust naba sedasi väljapoole (üli vähe oli, aga ikkagi see polnud minu jaoks ok). Ma ütlen ausalt. EMA SÜDA ON VÕIMAS!
Mis siis ikka.. helistasin perearstile, et aega kinni panna, sest mu sisetunne ütles Kohe, et tegemist on nüüd nabasongaga.
Perearsti külastades, saime kinnituse, et ongi. Perearst lohutas mind, et see on nii väike ja tegelikult muretsemiseks põhjust polegi, et küll ära kaob. No algul me midagi ei teinudki. Lasime olla….
Aga kuna see naba kergitas mingil hetkel veel rohkem välja, siis läksime uuesti perearsti juurde näitama. Siis ta juba soovitas siduma hakata (mõni teab seda nime all ”teipimist”). Arst õpetas kohapeal olles, kuidas seda teha ja edaspidi pidime seda ise kodus tegema. Algul tundus see nii õudne, sest… ma kartsin jubedalt plaastrit beebi kõhu pealt ära võtta. Endalgi valus, kui mingi plaastri ära võtad, mis siis beebil veel. Õnneks oli tegemist väga hea teibiga, mis ei tekitanud Ragnarile valu.

Kuidas see sidumine siis käib?
Lõikasime pikema riba sidet, mille kerisime tugevaks sendi suuruseks jupiks. Lükkasime selle jupi abil naba sisse ja teipisime risti kinni.

Enne, kui seda üldse tegime, uurisin perearstilt, et ega see sidumine beebile valu ei tee…et kui lükkan naba sisse jne. Või, et kas üldse song lapsele valu teeb. EI TEE. Ja ka sellele sain kinnitust, kui sidumisel nägin, et Ragnar ise on maru rahulik. Valu korral ta ju nutaks või näitaks mingitki ebameeldivust välja.
Selle songa ajal pidime võtma gaasivalu rohtu, et gaasid tuleks punnitamata ise välja. Kuigi tegelikult tal gaasivalusid polnudki, aga andsime, kuna arst pidas vajalikuks ja kui see aitab kaasa selle songa ära kadumisele, siis me teeme muidugi kõike, et see ära kaoks. Ei soovi ju operatsioonile poissi saata.

Me sidusime mitu nädalat..selle aja sees jõudsin seitsesada korda loobuda, et see sidumine üldse aitab. Korduvalt sai valatud pisaraid…
Kõige hullem aeg songaga oli meil siis, kui Karmo sõitis Norra. Ma ei mäletagi, kui kaua ta seal oli…vist mingi nädal? Igatahes, oli see kõige hullem nabasonga aeg meil… Ühtäkki oli see naba nii väljas, et ma ei julgenud seda isegi mitte siduda. See oli nii suur.
Helistasin perearstile, et ma tuleks sinna siduma, nende abiga, kuna ma ise ei julge.
Kohale jõudes oli arst ise ka veidi ehmunud, et see nii suureks on läinud. Ta ütles mulle, et ma paneks uue arsti aja kirja ja võtaksin lapse isa kaasa. (Mida ma sel hetkel tundsin…. mäletan täpselt, et pisarad tahtsid valla pääseda… Miks ma pean võtma kindlasti lapse isa kaasa… mida nad öelda tahavad, et ainult minust ei piisa. Peas keerles see kõige hullem mõte koguaeg, et kindlasti tahavad isale öelda, et peame operatsioonile mõtlema. Üks suur närvesööv nädal oli). Aga naba me koos arstiga seotud saime ja koju tagasi minnes palvetasin ainult, et jumala eest see plaaster kõhu pealt lahti ei tuleks, sest sellist naba ma tõepoolest ei julge sisse vajutada.

Kusjuures, terve see aeg, kui ma sellest suurest nabast kirjutan, on mul silme ees ainult üks pilt ja mõte, et kas ma võiks seda siia postitada?
Ma tegelikult võiks, aga see pilt ise on nii petlik…sest pilt on nii palju seda moonutanud, et see kõht olekski ainult ühte naba täis. Oleks ju ekslik…

Ok..vaatasin selle pildi uuesti üle, et kas ma postitan teile näitamiseks, aga ma otsustasin, et ma ei hakka teile traumat tekitama.

Kui Ragnar kolme kuuseks sai ja ta rohkem maas kõhuli oli, hakkas vaikselt song taanduma. Googeldades leidsin ka, et mida tugevamaks beebi kõhulihased lähevad, seda tõenäolisem, et song kaob.
See andis motivatsiooni ainult teda kõhuli hoida.


Song tuli siis 1 kuuselt ja täielikult ära kadunud oli peaaegu 4 kuuselt.
Siin pildil on ta värske 4 kuune jõmm.

Rääkisin siin eelnevalt, et arst tahtis lapse isaga rääkida (kui see kõige suurem songa aeg oli). Läksime siis terve perega arsti juurde… ja see oli arstile üks suur üllatus! Songa polnud! Perearst ise veel ütles juurde, et ta leppis juba teise arstiga kokku, et teine tuleb vaatab lapse songa. Aga enam pole tal midagi näidata. See oli ainult super tore uudis!

Muideks, selle sidumisega võib juhtuda see ka, et hiljem jääb naba kujuks selline kergelt välja punnitatud. Õnneks muidugi, on meil praegu see naba rahulikus olekus täiesti okei. Kuigi, ma peaks ütlema, et on hetki, kus minu meelest see nutuga vahel kergitab veel välja poole ja nüüd ma mõtlesingi selles osas veel arstiga ühendust võtta. Vaatab, mis ta räägib.
Need, kelle lastel on naba punnitama jäänud, siis päris ausalt, ärge norutage. Võid päris kindel olla, et Sinu lapse naba on kõige nunnum naba üldse!

Song võib olla ka pärilikkusest. Vabalt võis meie poisil olla see soodumus, kuna perekonnas on liige, kellel samuti lapsena oli.
Lisaks on soodumus sellele ka neil lastel, kes on sündinud enneaegsena. Võta siis näpust. Meil võib olla nii pärilikkusega, kui ka enneaegse sündimise pärast. Mis vahet sel enam. Kõik läks hästi! Ma lihtsalt sellel raskel ajal ei tahtnud seda mitte kellegiga jagada.
Jube ajudele käis sel ajal tegelikult nende inimeste ehmuvad kommentaarid ”APPI, MIKS SU LAPSE NABA SELLINE ON?” , ”APPI…KAS VAESEKESEL VALUS POLE?” jne jne jne . . . Ma elasin need kõik küsimused raskel ajal üle ja õnneks suutsin väga rahulikult vastata ka kõigile 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga