LAPSED

Hetked, mis jätavad südamesse jäljed…

Täna oli omamoodi armas õhtu, mida nautisime Mirteliga täielrinnal. Tavaliselt me õhtuti tõmbame elamise korda, et iga mänguasi saaks oma kohale tagasi ja mahuksime toas astuma. Täna jätsime kõik argipäeva toimetused kõrvale. Võtsime telefoni ja sättisime youtube kanali lahti. Samalajal seadsime end mugavalt istuma vannitoa põrandale, kus oli tegelikult päris mõnus olla ja kus me muidu tavaliselt ei istu. Soe põrandaküte oli sees ja nii me siis valisime lemmik laulu ”Curly Strings – Kauges külas”. See on Mirtelile väga südamelähedane laul, kuna kui ta beebi oli, siis selajal oli see väga moes muusika ning ma lasin seda lugu söögi alla ja söögi peale. Lisaks laulsin seda tal unelauluks ka.
Mõned aastad tagasi tegin video enda youtube kasutaja kontole, kus on sama loo põhjal miksitud kokku erinevad pildid Mirteli beebi ajast (mis on nähtav ainult minule). Täna paar korda aastas me avame selle ja vaatame kogu perega. Mirtel ise väga naudib ja mina…….. alati vesistan…. nutt korralikult kurgus. Aeg see tõttab liiga kiirelt. Mäletan eredalt ta beebi iga ja samalajal ka igatsen seda!
Igatahes. Istusime me vannitoa soojal põrandal ja panime loo käima, millejärgi me koos ka laulsime. Südamest! Ja me kordasime seda nii umbes 5 korda järjest. Oleks vist edasigi laulnud aga pisike Ragnar oli nii kärsitu me juures, et lõi mul tuimalt hambad jalga, sest noh… mis temal sellest laulust… tal on igav ja üsnagi käib närvidele juba… Me pisut suutsime teda eirata kuniks ta hakkas uksega mängima, et me ikka sellega pihta saaksime. Seda me enam eirata ei saanud ja Mirtel sättis end diivani peale erinevaid lugusid kuulama ja mina hakkasin pisikese Ragnariga tegelema, et vahetada mässu ja panna tudukombe selga.
Ragnar sai oma voodisse, jäi kaissu ja mina otsustasin, et jätan killukese kvaliteetajast enda blogisse, mida umbes aasta – kahe pärast kindlasti uuesti läbi loen ja meenutan, kui hea see kõik oli!
Üleüldse meeldib mulle lastega aega veeta. Jätta arvuti, telefon, telekas tahaplaanile ja keskendudagi täielikult lastele ja selle koosolemis ajale. Nendele tunnetele, mis parasjagu meid kõiki valdab. Oma silmad, pea ja süda on mu kõige suurem fotoaparaat, sest ma jäädvustan südamest kõik enda sisse. Armastan ülekõige siin maailmas nii väga oma lapsi ja suurima rõõmuga vaatan, kuidas nad arenevad ja kasvavad – samalajal kurvastab, et see kõik käib nii kiirelt.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga