LAPSED

Imeline Ragnar. PALJU ÕNNE, POJA!

Unistasin alati, et mu laps võiks sündida sellel ajal, kui loodus hakkab roheliseks minema. Jah, poja sündiski täpselt nii, et kui haigla läksime, oli veel kõik hall, sünge ja kui haiglast välja tulime, oli mul täielik šhokk. Inimesed käisid lühikeste varrukatega, loodus oli nii ilus – ROHELINE! ja seda kõik nelja päeva muutusega!
Aga alles ma ootasin teda kõhus… See 8 kuud läks niiii kiiresti.. Just – 8 kuud! Mu imeline pisike poiss sündis enneaegsena. Täpselt 36 nädalal erakorralise keisri teel.
Tegelikult ma ei teagi, miks märgiti seda erakorraliseks, kuna koguaeg oli teada, et tuleb keisri teel. Poja oli kõhus sega tuharseisus ja ta ei kavatsenudki mul pea seisu minna.
8 mai 2018 vaatasin õhtul Karmoga Eesti eurovisiooni laulu ära ja terve selle laulu ajal oli mul kananahk ihul, sest mulle ei mahtunud pähe, kuidas saab ühel naisel Nii Võimas hääl olla! Tundus sel hetkel, et ka pojale ei sobinud miskit… sest ega me vaikselt seda ei kuulanud. Mürgeldas päris tugevalt seal kõhus ja seepärast tundsin ma end päris kehvasti.
Sellega see alles kõik algaski…. https://www.youtube.com/watch?v=xf0Qg2r93gY
Lugu lõppes…. ja paar sekundit hiljem käis suur raksatus mu kõhus… Oli tunda, nagu mingi voolus oleks kaasnenud sellele.. Sel hetkel ma päris aru ei saanud, mis toimub… aga tõusin üsna kiirelt püsti ja tundsin, et see on midagi enamat kui voolus. Seda ainult nirises ja nirises… Ma vaatasin Karmole mega suurte silmadega otsa ja ta hakkas kohe pärima, et mis juhtus. Mis siis juhtus? Kallis , me sõidame haiglasse! Ma hakkan sünnitama!
Seepeale Karmo sattus ise ka veidi pabinasse, et kas liiga vara pole ja kas tõesti Juba? Kõik oli ju nii ootamatult…
Kutsusime öösel Karmo ema meile, et ta magavat Mirtelit vaataks ja samalajal pakkisin kiirelt haigla koti valmis, et nüüd on ju minek.
Haiglasse jõudes vaadati taaskord mind ultraheliga üle, et kas beebi on pea seisu läinud. Oh ei…. terve öö ma valutasin. Olin Karmo kaisus ja hommikul kell 5 saatsin ta minema, et nagunii ei hakka midagi veel toimuma ja olgu ta siis kodus, kui Mirtel ärkab. Küll ma ta tagasi kutsun.
Hommikul otsustati, et tehakse siiski keiser! Helistasin nuttes Karmole, et ta võib nüüd tulema hakata, sest mind viiakse keisrile.
9 mai 2018 hommikul kell 10:30 viidi mind opi saali. Muidugi ma niii nutsin, sest mul oli hirm. Ma pole eales kogenud ühtegi operatsiooni ja nüüd ma kogen. Nimelt mul oligi tuleviku ees hirm! Aga tehti selja süstiga tuimestus ja see kõik oli väga meeldiv. Mind ümbritsesid väga paljud toredad ja parimad arstid ning ma ei kartnud hetkekski, et midagi võiks valesti minna. Küll aga ma nõudsin hapniku maski, kuna ma olin nii paanikas, sest avastasin, et mul käed olid kinni seotud sinna lauale, siis korraks oli tunne, et mul ei tule kusagilt õhku. Ma sain selle hapniku ja kõik edasi oli super… Kui see kõik toimus, siis ma kuulsin, mida arstid rääkisid ja ise proovisin rääkida koguaeg kaasa. Seda ma mäletan, et me rääkisime Mirtelist aga Mida täpsemalt…. see mälestus jäi kõik opi saali.
Ja siis ühtäkki…..Ma kuulsin oma poja nuttu!!!!

TERE TULEMAST VÄIKE MEES!!! Ta imepisike pea pandi mu pea kõrvale, ma sain teda näha, nuusutada!!! Me imeline poeg sündis kell 11:38!
Kaal: 2390g
Pikkus: 46cm

Poja viidi üsna kohe palatisse, issi rinna peale, kuniks siis mind hakati kokku lappima.
Karmo ise oli rahulik. Ta ei muretsenud millegi pärast. Tutvus meie kangelasega! Küll aga korraks tuli tal paanika siis, kui arst oli öelnud talle, et mis kell mind palatisse tuuakse… aga see aeg läks üle! Ja siis tekkis Karmol paanika, Miks ei ole mind veel toodud, kas midagi juhtus!? Ta vaatas ainult kella… (Mind pole…pole…ikka pole…)
Ei…Minuga oli kõik korras… Läks jah veidi kauem, kuna veri ei tahtnud kinni jääda… aga lõpp kokkuvõttes, läks kõik imeliselt!
Palatisse jõudes, hoidsin nuttu kinni. Imearmsa pojaga kohtumine, et ma nüüd teda ise katsuda saan, oli nii võimas tunne! Kirjeldamatu! Aga siin ta nüüd on… Meiega! Armastame teda väga!!!

Võin öelda, et beebi aega nautisin ma täiel rinnal! Tõesti, ei ole ma veel ühtegi teist last Nii rahulikku näinud, kui meie pisike.
Ma vist olen seda sõbrannadele ja tuttavatele mitmeid kordi korrutanud ka aga mul oligi põhjust uhke olla!
Isegi kui ta mõned korrad kääksatas nutta, siis see oli nii õrn hääl, et pea’ märkamatu… ja imelik oleks olnud, kui ta üldse poleks häält teinud.

Mirtel mul armukade polnudki. Venna oli talle esimesest silmapilgust kallis! See oli kõik nii armas ja Täna on see tunne ning armastus veelgi suurem kõigil!

Küll aga polnud meil beebi aeg niivõrd lilleline, kui Ragnar ise seda pakkus. Meil tekkis ühest ainsast nutust nabasong. Korduvalt sai arsti juures käidud. Koguaeg sidusime, andsime õhku, siis jälle sidusime….
Ema hingele on see kohutav koorem. Õnneks poja ise ei tundnud midagi. Mitte kübetki valu. Ainult sidumist, mis oligi väga ebameeldiv.
Miski kolmandal kuul tänu sidumisele see kadus… Saime korda!! Olime nii õnnelikud!

Kõik on tore! Mul on kaks last, kelle üle ma olen ääretult uhke! Armastan neid üle kõige ja ikka imestan, et kas see armastus saab tõepoolest Veel tugevamaks minna!?



Ja siin ta nüüd meil on täna… 1-aastane poiss! Rõõmsameelne väike suslik.
Ta on säilitanud oma rahulikkuse.Nutab ainult siis, kui õde kodus pole ja tal igav hakkab.
Magab alates teisest elukuust peale kõik ööd jutti. Õhtul 21.00 kaissu ja hommikul 8:30 ärkab. Tubli on!
Sööb metsikult! Ikka seda kõike sama, mida meiegi.
Nüüd tekib küsimus, kas nii ideaalne beebi meil oligi? Nii rahulik nunnu. JAH! Meil läks hästi! Õnneks ei ole ükski mu laps gaasivalusid kogenud. Ragnaril küll kikud tulevad raskelt ja nutuga aga see kõik on korraks. See hea ja mõnus, mis kõik on, see trumpab need raskemad ajad üle.
Päris niisama toa kaunistus ja kuku-nunnu pai ta ka nüüd ei ole 😀
Näiteks päevast päeva koristan ma maas olevaid asju nii kuis jaksab. Tal on vaja kõik kapid tühjaks teha. Nii siis vedelevadki meil riided, mõnikord nõud ja mänguasjad läbisegi siin põrandal. Hetkel ohhetan ma selle kõige peale ja vahepeal on max kopp ka ees aga jällegi, kui see aeg möödub, siis naeratan sellele ajale.
Siis suudab ta mõne asja näiteks ära lõhkuda… No Mirtelile kinkisime ja ostsime seepärast kalleid asju, et ta pole mitte kunagi ühtki oma asja lõhkund. Ta on väiksest peale hoidnud õrnalt! No ja nüüd on meil jõmm, kes teeb vist tasaarvelduse 😀
Aga sellegipoolest! Hoolimata nendele väikestele pättustele, on ta maailma armsaim poiss! Naeru on rohkem kui nuttu.

Oskab teine ka natuke sõnu: Tere, aitäh, ta-daa, õde, issi, emme, õue, mam-mam
Kuid arenemist meil on. Näiteks tulevane eluaasta õpetab meid käima iseseisvalt, tulemas on potiaeg. Jõuab teine ka rohkem kikusid suhu saada (praegu 8), sõnu õppida ja veel suuremaks kasvada.

Ja siis seda imelist kinki näitan teile ka. Poja esimene! :*

Kuna ma tellimisega kuigi kaugele ei jõudnud, siis sai ostetud Kärdla kaubamajast see jalgadega lükatav auto. Kuigi infoleht andis, et see auto tuli karupoeg puhh poest.
Pole vahet! Mega vinge ja ilus auto ikka!
Patareidega teeb rool helisid. Näitab suunatuld.
Mega mõnus sünna kink!

Hetkel Ragnari kaalu ja pikkuse numbrit veel ei tea, sest kontroll aja saime järgmiseks nädalaks. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga