HALA

Kas sellel kadetsemisel on kuskil piire ka?

Nii mõnigi kord kui mul sõbrannadega tuleb teemaks blogid ja see sisu. Siis koorub välja sellest jutuajamisest, mida keegi mu blogist arvab. Ma ei saa aru, miks peaks mu blogi kellegile üldse kanna peale käima? See on puhtalt minu teema ja minu asi. Eelkõige kirjutan ma seda kõike siin iseendale aga mulle meeldib oma seikasid, muresid, rõõme teistega ka jagada. Nendega, kes loevad ja kellele meeldib! Naljakas sellejuures on see, et need kes maha laidavad ja midagi tarka öelda pole, need samad just seda blogi loevadki. Milleks?
Ma ei muutu nii matsiks ja ei hakka nimepidi mitte kedagi välja tooma. Nendel hetkedel mõtlen ma ikka, et miks ma ei võinud kunagi nii tark olla, et oleksin teinud täiesti anonüümse blogi. Tean kahte blogijat, kes on jäänud algusest-lõpuni täiesti anonüümseks. üks on Paksukese blogi ja teine on ühe isa lugu. Minumeelest neil ongi kergem. Ja selline anonüümsus sobiks just väikses kohas elamisel. Mulle!!!!
Kui ma blogi võtsin asjalikumalt käsile, siis ma ikka mõtlesin ja kaalusin, et kas ikka kirjutan… Loevad seda kõik mu tuttavad, võõrad, lasteaia kasvatajad ja kes iganes… Aga mida mul põdeda eks, see on ju mu elu. Ja hakkasingi blogi pidama täiehooga ning ükskõik, kes ja kus loeb. Tegelikult kannatan ma päris hästi kriitikat ka aga see on ka mingi piirini. Kritiseeri targalt! Aga kui sa lahmid niisama jama, siis see ajab üsna kurjaks. Võin julgelt öelda, et selle mõne kuu jooksul on mul tuline tahtmine jätta eluilu.eu blogi kus see ja teine. Lihtsalt ei taha. Ei kannata seda seljataga jama. Suur palve on ikka, et tule ütle näkku. Aga ma ei tea kedagi, kes tuleks ja ütleks :/
Alustasin blogimist 2009 aastal. Uskumatu – 10 aastat tagasi. Selajal polnud mitte kellegil mitte midagi öelda. Jah, ma olin päris tilluke tegelane ja need mis sel ajal kirja sai pandud, siis vaevu luges seda ehk 1-2 inimest. Nüüd on mul mitu sada silmapaari, kes igat mu posti jälgib. Ja nüüd kus olen ma tänu blogipidamisele saanud suuremat tähelepanu, siis kellegi nupp vist nii palju ei noki, et tehku järele ja kirjutagu oma elust. Vaja kaagutada igalpool 🙂
Mul on nendest tühi hüppajatest tegelikult nii villand. Kui midagi kriibib, no ei saa see inimene öösel sõba ka silmale, siis jumalaeest, Palun tule räägi, kirjuta. Tee mis iganes.
Ma saaks aru isegi sellest, kui ma teeniks roppu raha blogiga, et tullakse ja kadetsetakse. Aga ma ei teeni ju sellega suurt midagi. Jep- ma hoian sadu-sadu eurosid kokku ja saan mõne sendi ka vaeva tasuks aga see pole ju see, mida keegi kadetsema peaks?
Jah, ma olen aegajalt saanud kingitusi ja ma olen saanud palju soodustust toodetele, mis muidu maksavad nii et hing ka kinni aga näed, ma olen saanud selle kohe muretseda. Aga mis siis? See on blogija elu!
Ma saaks aru, et ma kekutaks blogis või kusiganes kellegile, et näed, vaata kui hästi mul läheb või vaata kui palju ma sellelt firmalt soodust sain või et vaata, see firma kinkis mulle kinkekaardi! Ma olen seda teinud paarile sõbrannale, kellega me tõepoolest räägime kõigest ja oma emale, kellega ma jagan niivõinaa kõike, olgugi mis teema on või kui salajane see peaks olema.
Mul on nende kadetsemiste peale üsnagi kehvad närvid juba ja ma lihtsalt Palun siiralt, et kui sulle mu blogi ei meeldi, või kui üldse ei meeldi, mida ma kirjutan või mida ma jagan – Palun ära loe seda. Mulle meeldib oma blogi kirjutada, mõne aasta pärast neid kirjutisi meenutada aga tõepoolest ei taha ma mõne nõmetseja pärast seda kõike lihtsalt seljataha jätta. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga