:)

Kõige rumalam asi, mida üks vanem teha võib, on: oma lapse võrdlemine teiste lastega.

Tuli mõte kirjutada veidi. Täpsemini siis beebidest/väikelastest. Miks panin kaldkriipsu vahele, sest ma pole siiani aru saanud inimeste mõistetest, millal on su laps beebi ja millal väikelaps. No minu jaoks on veel 6-kuune beebi aga aastaselt ta enam ei ole seda. Siis on ta juba pisike mudilane. See on minu arvamus.
Päris ausalt on mu omagi tutvusringkonnas neid vanemaid, kes loobivad lauseid sellepeale, kui sa räägid näiteks oma lapse edusammudest: ”Meie beebil oli selajal juba 9 hammast suus”,”Meil juba ammu kõnnib”,”no mul laps rääkis juba nagu vana tegelane selajal” … neid võikski loetlema jääda.
Ma rõõmustan alati kõikide laste edusammude peale. Päris ausalt. Aga kõige siiramad õnnerõõmud on mul ikka ainult oma laste pärast. Nii on ju kõigil. Ei?
Elustenesest võin ma enda pealt juba ‘354694’ näidet tuua aga ma ei hakka te silmapaare kurnama ja ma toon nendest vaid mõned välja.
Mu mõlemad lapsed on sündinud alakaalus. Kui on kätte jõudnud aeg, kus peale sünnitust oleme kosunud ja teistega suhtlema hakanud, siis tuleb esimene küsimus : Palju kaalus, pikk oli? Ütlen siis oma laste kaalud ja pikkused. Ja mis sellepeale tuleb? ”Appi, kui väiksed. Meil oli ikka 3500”. Kuidas ma sellele reageerima peaks? 😀 (See sõna ‘Ikka’ tekitab minus veidra emotsiooni). Siiani olen ma teinud vaid muigega näo ja lihtsalt tasa edasi olnud. Või oleksin ma pidanud hakkama: ”Oii, mul oli ikka veel pisem 😀 ? Tekib küsimus, kas vanem niisama tahtis võrrelda või teda päriselt ka huvitas, palju mu laps kaalus?
Ok, ma lihtsalt ei mõista, miks võrreldakse kohe enda lapsega. Kui ma ütlen, et oi, mu tibu hakkas roomama või käputama või suisa asjade najal liikuma, siis tuleb mulle pea’ igakord vastus: ”Aaa, mul laps teeb seda juba ammu, juba siis kui 6-kuune oli!” . Selhetkel tekib küsimus. Kas ma küsisin, millal su laps seda tegema hakkas?
Sageli ma naeran nende vastu lausete pärast ja mõtlen et vastan irooniaga vastu: ”Aaaaa… no mul Mirtel (5aastane) ka seda juba ammu-ammu teind 😀 ”
Ma arvan, et te mõistate mind. Ma ei usu, et mitte kellelgi poleks vähemalt ühte sellist vanemat elujooksul läbi käinud 😀 .
Kui keegi mulle ütleb, et näe, mu laps hakkas kõndima või lapsel tuleb korraga mitu hammast. Siis ma ei vasta ju talle, ”Aaaa, Raksil on juba 8 hammast suus 😀 ”. Ma vastan ikka ”Oh, kui vahva” . Sest see mis sa ütled, pole ju küsimus su lapse kohta.
Minumeelest iga laps areneb ainult eilse iseendaga võrreldes. Kõik tuleb ju omal ajal aga ta tuleb! Me võsukesed kõik arenevad. Lõpuks oskavad nad kõik kõndida, rääkida, süüa. Ei?
Ma pole siiani aru saanud, Miks seda tehakse. Kust tuleb see võrdlemine? Kust tulevad need normi piirid, millal peaks su laps üht või teist tegema?

2 kommentaari

  • Katrin

    Nii tore, aga samas kurb, äratundmine! Vahel jääb mulje, et emade vaheline vestlus on mingi nähtamatu võidujooks, kelle laps enne midagi tehtud saab, sõltumata laste vanusevahest. Selline asi ongi kurb ja väsitav, aga olen ise jõudnud järeldusele, et see on mingi kaudne vajadus saada sisendit lapsevanemana, et olen teinud “õigesti”, kuigi reaalsuses areneb laps ikka omasoodu. Üldiselt see suhtumine pärast teist last väheneb.
    Minu valukoht on pigem “tasuta nõuandjad”, eriti lastetud “eksperdid”, kellel on küllaga aega, et anda küsimata nõuandeid, kuidas ma enda last “õigesti” kasvatama peaksin. Ja pahandavad väga, kuigi püüavad varjata, kui neid viisakalt korrale kutsuda. Nüüd lihtsalt tänan ja naeratan ning elan oma elu ikka nii, kuidas plaanis oli. 🙂

    • Irma

      Mis siin salata. Mulle meeldib, kui inimesed jagavad nõuandeid või nippe, kuidas näiteks last treenida või kui miskis osas on mul raskusi, siis kuidas õpetada last paremini midagi tegema. See peaks kõik olema teatud piirides ja siis, kui ma ise abi sooviksin. 🙂
      Aga need küsimata nõuanded, kuidas last ”õigesti” kasvatama peaks, tekitab minus paha meelt.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga