LAPSED

Kui ühel on valu – on kõigil valu!

Mul on oma silmateradega väga vedanud. Olen uhke ja õnnelik, et olen suutnud luua endale just sellise pere. Imetlen ja hindan meid igapäev ja see võimas tunne aina kasvab. Vahepeal on tunne, et kas see armastuse tunne saab veeel suuremaks minna, kui ta juba praegu on?
Ma küll ei tea, kellest kasvab Ragnar ja millise iseloomuga ta tuleb. No, praegu võin ma hinnata seda sedapsi, et tuleb tank. Sõnaotseses mõttes TANK! 😀 kes ainult vaatab otsa ja paugub :ähh? ähh?? ja eemalt põrnitseb silmi kissitades. Sellest ta ei väsi. Samas on ta väga rahulik ja väga hellake. Kuni miski kuuenda kuuni ma suutsin uhkeldada oma sõbrannadele, et ”ma ei tea rahulikumat venda, kui Ragnar! Ma ei saa seda praegu küll õelda, sest meie kikude aeg on nii vaevaline ja valus, et paratamatult ei ole lapsel võimalik rahulikku meelt hoida.
Aga Mirtel on väga suure südamega. Ta hoiab väga oma pereliikmeid. Näiteks kui mina ja Karmo satume sõnavahetusse (muidugi tagasihoidlikult – sest me ei aktsepteeri seda, et lapsed peaksid vanemate tüli või sõnavahetust nägema/kuulma), siis Mirtel saab sellest kohe aru! Kui ta beebi oli, siis ta jäi alati haigeks, kui me abikaasaga raksutasime. Panime lõpuks pildi kokku ja proovisime neid tülisid vältida. See peab täielikult paika, et kuidas on perekonnamudel, on ka lapse tervis! kui sul pere mudel on ikka katki, jääb laps ka haigeks – ja vastupidi.
Mirtel kasvas suuremaks, tema sõnadel oli juba võim ja kui meil Karmoga jälle miskeid raskusi omavahel tekkis, siis Mirtel tegi kõik selleks, et see lõppeks ja me Karmoga omavahel ära lepiks. Tavaliselt põgenen mina teise tuppa voodisse pikali, et jumalaeest vaidlema ei peaks ja lapsed midagi kuulma ei peaks. Siis Mirtel tunneb energiast ikkagi ära ja ta on väiksest peale kuni siiamaani lepitanud meid nii, et käib korda mööda ühe vanema juurest teise juurde ja proovib asju lahendada. Ta tajub ja hindab suurepäraselt, et kelle süü läbi praegu tüli on. Vastavalt sellele ta siis lööb korra majja. Kui on minu süü läbi, siis ta ütlebki sõnades: ” Sa ei tohi nii käituda ja nii öelda issile!” ja samalajal kõnnib issi juurde ja ütleb: ”Pole hullu, mina hoolitsen sinu eest!” . Muidugi on meil tülisid üliiimalt harva. Pigem me kukume Karmoga niisama vaidlema. Aga ka seda ei seedi Mirtel.
Kui sündis Ragnar, siis vot Mirtel on tõeline õde! Ta on Ragnarit algusest peale poputanud, hellitanud ja väga hoidnud! Nüüd on välja kujunenud õe ja venna armastus niiii suur, et venna ei suuda ilma õeta toas olla. Alati kui õde õue läheb, hakkab Ragnar südamest nutma. Muidugi – tal on parim õde! Iga pisemgi nutt kriibib Mirteli südant ja ta teeb kõik selleks, et venna nutma ei peaks. Kui mina iga kisa peale ei jookse, siis Mirtel satub kergelt paanikasse. Ta hakkab mõtlema automaatselt, mida venna vajaks ja siis tuleb mulle ütlema, et ”äkki venna tahab süüa…juua…äkki mässu on täis” . Olen proovinud Mirtelile selgeks teha, et tema ei pea muretsema venna murede eest. Ta on niii suure südamega, et võtab kõik mured enda kanda aga ometi ta on ju ise ka laps ja mul endal kriibib just südant, et miks ta ei võiks veidike vabamalt võtta.
Ükskord jäi Ragnaril käimistoolis jalg veidi valesti kuskile kõrgemale kinni. Ragnar hakkas nutma ja õde kohe kontrollis, mis värk on. Automaatselt sattus Mirtel kergelt paanikasse ja hakkas nutma, et kas vennaga nüüd midagi juhtub. Koostöös Karmoga sain ma selle jala ilusti kätte ja võtsin rahulikult Mirteli enda ette ja selgitasin olukorda. Kõik rahunes….
Eile, hakkas Ragnaril hammas nii raskelt lõikuma ja ta toppis igast mänguasju ka suhu ja arvatavasti tegi oma äsja lõikuvale hambale veidi liiga ja sealt hakkas verd jooksma. Terve suu ümbert oli Raksil verine ja kuna Mirtel verd ei kannata (viskab pildi tasku) siis pani ta käed endal näo ette ja hakkas karjuma ” APPI.” Mu reageering oli sellele vist murdosa sekundi kiirusega. Viivitamatult andsin Ragnarile kohe juua, et see veri kinni jääks ja kõik puhas oleks. Selgitasin taas Mirtelile, miks see olukord selliseks muutus ja paanitsemiseks ei ole põhjust. Õhtu jooksul hakkas teistkorda veel veritsema aga siis enam Mirtel minuga ei tahtnud sellest rääkida vaid tahtis issile helistada, kes sõitis selajal töölt just koju.
Karmo ütles ka, et me oleme nii kokkuhoidev pere, et kui ühel meist kellegil on valu – siis on kõigil valu!
See on niii õige lause!

Armastan oma pere nii palju – just sellisena nagu ta on! Päriselt, kui mul sellist perekonda poleks ja ma näeks sellist peremudelit kellegil teisel – ma oleks kadedusest näost roheline. Liialdamata 😀

Kuidas teie pudinad omavahel läbi saavad? 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga