HALA

Kurb, kui sa ei tea, mis toimub? Korraks oli nii paha ja kutsusin kiirabi.

Alustan siis sellest, et eelnevalt olen olnud täiesti terve. Tervisega kurtmist olnud ei ole.
Eile oli täiesti tavaline hommik. Plaan oli käija aiamaal maasikataimi vaatamas, et kas tuhk peletas eemale need sipelgad. Ma jõudsin aiamaa juurde, kui mul hakkas ootamatult paha. Ikka nii paha, et pilt tahtis eest ära minna. Ahmisin õhku ja nägin nii palju, et politsei auto sõitis mulle vastu. Mõtlesin, et viipan käega, et abi saada. Seda ma siiski ei teinud, sest olin kindel, et küll ma koju tagasi jõuan (väike maa kõndida, kortermaja juba paistis). Niisiis jõudsin maja ette, panin magava Ragnari vankriga akna alla ja jooksin tuppa. Kastsin käed ja kaela kõik külma veega üle ja jõin vett, samalajal värisesin üle kere.
Läksin siis maja ette viluda kätte istuma, et ehk nüüd kõik vaibub ja proovin lihtsalt istuda. Mõtteis käis ainult, et ehk oligi vedeliku puudus või jumal teab, mis asi parasjagu…
Nii ma siis jõudsin mingi 10 minutit istuda kui kõik algas uuesti. Pilt tahtis ootamatult eest ära minna ja ma hakkasin taas üritama sügavalt sisse- ja välja hingata. Nüüd siis võtsin juba telefoni kätte ja helistasin Karmole, et palun tulgu kiirelt koju. Ma ei tunne ennast hästi.
Kuna ta tööl oli, siis ei saanud ta koju ka tulla, kuna mitte keegi teda ei saanud asendada. Kuigi oli ta tegelikult valmis iga hetk tulema koju, sest inimese tervis on olulisem, kui töö!
Igatahes asi läks niivõrd käest ära, et mul tuli käte tuimsus. Jalgadesse surin. Peksin oma jalgu vastu maad, et kaoks ära. Mudisin kiirelt käsi, et äkki vereringe kehv. Mitte midagi ei aidanud ja tõesti tundsin, et kas nüüd siis selline ongi lõpp?
Helistasin kiirabisse ja kutsusin nad endal koju kohale. Jumal tänatud nad jõudsid üsna kiirelt kohale ja asusid kiirelt mind kontrollima.
Mõõdeti vererõhku – see oli korras. Kontrolliti veresuhkrut – see oli korras. Kontrolliti südamelööke – Norm on alla saja aga mul oli 120. Pole ka imestada, sest ma ütlesin ka neile, et see olukord tekitaski mulle kerget paanikat juba. Kontrollisid mu keha kordinatsioone – sellega oli kõik korras ja üleüldse, oli tegelikult kõik korras. Midagi ei tuvastatud. Niisiis nad rääkisid, et pean perearstiga ühendust võtma ja ehk saan antidepressandid peale.
Ma jäin imelikult omaette mõtisklema, et mismõttes. Mul ei ole vaja mingeid depressante. Ma ei ole depressioonis ja ma ju tunnen end nii palju, et minuga on kõik hästi!
Ise liigitan selle alla, et Ragnar on viimased päevad välja näidanud enda metsikut iseloomu. Tunnen, et igapäev läheb see aina hullemaks ja mul ongi pinge ja raskus peal, kui Karmo on tööl. Sest kõik see olukord on selajal minu kaelas.
Aga mida siis kiirabi tegi? Andis keele alla mingi vedeliku, mis oli siis rahusti vist? Igatahes tõmbas see mul kohe kõik normi ja siis ma juba halasin, et mul midagi uuesti viga, et mu silmad ei jõua järgi sinna, kuhu ma vaadata tahan. Tundsin, et keel läheb ka juba pehmeks ja oleksin nagu totaalselt purjus. Seda see rohi pidigi tegema aga see tunne pidi kestma väga lühikest aega. Ja kestiski.
Õnneks samalajal kui kiirabi käis, oli Mirtel oma sõbrannal külas ja tema ei näinud midagi pealt.
Okei. Kiirabi siis arvas, et mul on ärevushäired. See pidi olema väike laste emadel päris tavaline teema. Kas mingid üleelamised või pinged parasjagu, mis selle esile toob.
Ma ei võiks küll liigitada, et mul nüüd suured pinged oleks. Pinge on ainult see, kui Ragnar oma võimu näitab aga tegelikult ta päevas seda aint näitabki. Ei oska selle kohapealt midagi arvata.
Möödus see päev siis sedasi rahulikult edasi võttes ja veeretasin päeva õhtusse.
Hommikul oli samuti kõik hästi. Jõudsin pool tassi kohvi juua kuni Ragnar sai õe peale kurjaks ja hakkas röökima. Automaatselt hakkas mul sama jama pihta ja helistasin kohe Karmo emale, et mul on jälle paha olla, äkki saab siia tulla.
Tuli ja sain apteegis käija. Võtsin mingid rahustavad tilgad. Neelasin miski 30 tilka alla ja see jama kadus.

Kellegil veel nii olnud? Kas see on tõesti mingi ärevushäire??
Muidugi esmaspäeval helistan kohe perearstile ja kontakteerun ka temaga. Soovin kindlasti veel kliinilist vereproovi ja eks näis, kas tõesti midagi on või mis asi see on. Üsna häiriv igatahes…

3 kommentaari

  • Marge

    Kuna Sa ise ütled ka, et pinge ja raskus peal ning kõik on justkui Sinu õlgadel, siis see võib olla mingi ärevushäire vorm küll. Ma diagnoosija ei taha olla ega öelda, et Sul kohe mingi häire on, aga millestki häiritud Sa ilmselt oled. Tunne, et ei jaksa ega suuda endast enam parimat anda. Või et ei tule toime millegagi nii hästi, kui võiks. Ja see miski süveneb iga kord, kui laps jaurama hakkab, sest Sa tunned, kuidas see kõik toimub Sinu arvelt. Sest ilmselt oleks tahtnud selle kohvitassi lõpuni juua küll rahus, eks? Aga ei lastud. Tundub täiega pisiasi, aga just need väikesed hetked kipuvadki meie noorte emade jaoks väga olulised olema. Kirjutasin alles hiljuti ka enda ärevushäirest blogis, mis on minuga 24/7 ja ei sõltu enam ammu mingitest hetkedest. Ma loodan, et Sul läheb kergemini 🙂 Hoia ennast ja loodan, et Sul hakkab juba varsti parem! 🙂

    • Irma

      Ma nüüd lugesin su paar lugu. Samastumise tunne oli pea’ igas asjas. Mul on ka see neetud ”ÄKKI” ja see kõik vist viibki mind pingeteni 🙁

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga