LAPSED

Mis mängu meie jänku tegi? natuke pühadest.

Eelnevad aastad on Mirtelile jänkud toonud uksetaha kingikotikese, kus sees on siis miski mänguasi/värviraamat, lilled ja üllatusmuna.
See aasta ma reedel ütlesin Mirtelile, et ”emmel käis unenäos jänku külas. Ütles mulle see väike valge karvapall, et see aasta toob ta postkasti kirja!” Niisiis Mirtel peale seda lauset tormas postkasti juurde, et äkki juba ongi kiri. Pettumus, ei olnud.. Tuli siis laupäev kätte ja Mirtel tormas taas postkasti juurde. Ikka ei olnud. Lapsel juba täitsa pettumus, et MILLAL ta siis toob? Siis ma juba proovisin vingerdada välja, et äkki homme, kui mune värvitakse!
Jõudis kätte see armas pühapäev! Küsisin pererahvalt ” KUUULGE, TÄNA ON JU MUNADE VÄRVIMISE PÄEV! KAS KEEGI POSTKASTI ON VAADANUD?” Karmo ütles mänguliselt ”Eiii” ja siis Mirtelil suured silmad peas ja vastas suurel tuhinal ” EIIII, aga lähme vaatame!” Mis ikka. Panime Mirteliga crocsid varba otsa ja tormasime postkasti juurde… ja oligi kiri!

Lugesin selle Mirtelile ette ja ega ta vist suurt ei kuulanud ka, kuna ta uudistas orienteerumis kaarti hoolega. Seejärel pani kõik see pere rekord kiirusega õue riietesse ja asusime mängima!
Nüüd ma postitan järjest siia pilte, eri punktidest.

Oli 7 punkti ja see mäng läbi saigi. Mirtel oli ise nii hasarti täis ja teatas hiljem, et 7 punkti oli liiga vähe :D. Eks muidugi. Otsimine oli nii vahva ja see üllatuse avastamine, mis ta parasjagu ühest punktist leidis, oli elevust tekitav.

Orienteerumis kaardi idee tuli mul tegelikult sellest, et kuna Mirtel ise teeb alatihti mingeid aarde kaarte ja soovib ise sellejärgi otsida midagi, siis miks mitte tehagi päris lapseliku orienteerumis kaardi ja selle järgi mängida. See mäng tekitas meile kõigile rikkalikult palju rõõmu.
Kuna ilm oli imeilus, läksime pärast orienteerumist kalale. Särge tahaks ju saada, et kuivatatud kala saaks.

Kala võttis päris hästi ja Karmo ainult püüdis ja püüdis neid. Meie Mirteliga ja jõmmiga nii kaua püüdsime oma näolappidele päikesekiiri.
Paar tundi me seal kohapeal olime ja siis koju. Aga mis pühad need ilma munade värvimiseta on eks. Eelnevad päevad ma nii palju mõtlesin küll ette, et valged munad koju osta aga sellpeale ma ei mõelnud, et võiks ju värvid ka osta. See värvide ostmine jäi mul sellele samale hetkele, kui me seda kõike tegema mõtlesime hakata. Selleks ajaks enam poes mingit valikut polnud aga me saime mõned kleepsud ja värvid ikka.

Tegelikult oli 4 muna aga Mirtel suutis ühe kutupiiluks teha, st kukutas selle vupsti põrandale. Järgi jäi 3 muna ja asi seegi. Kõik need munad värvis ja kleepis kleebistega ise. Mina kõrval vaatasin ja iga kleeps mis sinna peale sai, sai nunnu emotsiooniga peale. Iga kleebise kohta lausus Mirtel ”ooooo, kui nunnnuuu see on”.
Munad said kaunistatud ja siis läksime perekondlikult jalutuskäigule.

ning pärast seda nautisime oma mõnusat smuutit. Selleri-õuna.
Ma ei saa öelda, et pühad olid nüüd midagi nii erilist, mida igapäev ei tee. Kui siis ainult see orienteerumis mäng ja munade värvimine. Aga meil oli tore ja meeldejääv päev! Saime päevotsa ikka kuulatud Mirteli poolt lauseid, kui tore hommik tal oli.
Nii see päevake meil otsa lõppes ja mälupilti kogutud imearmsaid hetki.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga