:)

Nägin 7 aastat vaeva, et see üks kummut kaoks!

Nägin vaeva, et tuua postitusse sellest kummutist ka pilte. Olen kustutanud telefonist kõik pildid, kus see kummut peale on jäänud aga tuli meelde, et olen posu pilte lähedastele saatnud, kui me seda välja hakkasime viima. Sain siiski natukene midagi kätte ja saan näidata, millest täpsemalt juttu tuleb.

Lisan järjestikku kaks pilti, mis on täpselt selhetkel pildistatud, kui saime Karmoga ühele meelele, et see toast välja viia. Seepärast selline tühjus.
Ei olnud toa kujundus ega segadus pooltki selline 😀 . Kõik sai pildistatud selhetkel, kui juba vaikselt toimetasime. Pilt on üli ebakvaliteetne ja udune, sest ega kõik segadus pildile ei pea jääma 😀

Igatahes, oli see ainus asi, mis mind kogu selle 7 aasta jooksul häiris. Muidu kummutina täitis ta head rolli. Sai nii palju asju mahutatud, mis on meie pisikeses korteris üli vajalik aga sellega kaasnes koguaeg ebameeldivus (mulle).
Koguaeg ma tundsin seal toas ennast natuke veidralt. Kuidagi nagu polnud hingamisruumi või kuidas ma kirjeldaksin seda?… Õhku polnud.
Igal õhtul oli magamis toas kuulda ”nähtamatu” hingamist. Keegi nagu hingas sügavalt sisse ja sügavalt välja. Kui ma pidevalt Karmolt aru pärisin, et mis asi see on, ei osanud ta mulle vastata. Mingil hetkel hakkas ütlema, et see on tuul. See kõlas kohe mulle imelikult, sest isegi tuulevaiksel ilmal oli samal kellaajal see hingamise hääl.
Siis hakkas Mirtel mingiaeg küsima näpuga kummuti poole viibates ”Kes see naine seal on?” eeee…mismõttes… seal pole kedagi, pane ruttu kaissu…

Kui Mirtel oli pisike beebi, kes jõi lutipudelist piima ja magas võrevoodis, siis pidin mina teda söötma just seal samas toas, selle kummuti kõrval. Ma mäletan täpselt, kuidas ma pea iga öö proovisin ta ruttu ära sööta ja tahtsin sealt toast ära minna.
Mingil hetkel kui ma ei suutnud selle kummutiga enam koos ühes ruumis elada, siis hakkasin Karmot pommitama, et viiksime selle üldse välja. Alati tuli üks ja see sama küsimus vastu ”MIKS”. Põhjendusi tõin erinevaid. ”See on nii suur ja kohmakas me magamis toas”, ”No me ei tea ju, kus ja kellelt see tegelikult pärineb”, jne. Siis tuli mulle lauseid, et ”las see olla”, ”see ei sega ju meid”, ”tegeleme sellega hiljem”, ”kuhu me selle ikka viime”.
Tegelikult ei jõudnud me 7 aasta jooksul mu põhjendustest kaugemale, kuna ma kuulsin pidevalt seda, et kuidas me ei jaksaks ega viiks seda ära. Kuulsin, et kolm meesterahvast tõid selle tuppa ja kuidas siis nüüd selle välja saaks. Selle all mõtlen siis mina ja Karmo. Meesterahvas ja naine viivad välja aga kolm meest tõid tuppa. Minu jaoks pole kunagi see takistus olnud, et olen õrnem sugupool ja selle kummuti jaoks oli mul alati nii palju jõudu, et see ükskord minema viidud saaks.
Aga ükskord sai mu mõõt täis ja ootasin, millal Karmol vaba päev tuleb, et sellega kohe tegeleda saaks. Nagu mainitud eespool, ootasin ma seda päeva 7 aastat 😀 . Ka sel päeval, kui nüüd otsustasin, et NÜÜD teeme selle ära, tuli lause ” teeme seda homme”, aga enam ma teda ei kuulanud. Kui nüüd siis nüüd. Nägin küll, et Karmo kohe ei tegelenudki asjaga aga ma tormasin pärast kohvi joomist magamistuppa kappidest asju välja tirima, et midagi hakkaks looma. Ja siis mingil hetkel juba Karmo tuli jõuga mulle appi.
Kummuti viisime keldri. Tegelikult minul suurt rolli selles viimises polnudki. Pidin jälgima ainult, et ta kusagile pihta ei läheks (mis tekitaks suuremaid kriime/täkkeid) ja vahepeal harva pidin muidugi jõuga aitama tõsta ka. aga koridoris läks asi lihtsamalt, sest treppidest alla libistasime liistude peal. See päev oli mulle nii tähtis ja tundsin suurt õnnetunnet ja muidugi kekutasin sõbrannadele ja lähedastele, et ”kujutate ette, kolm meest tõid kummuti tuppa ja Karmo ja mina viisime välja” . Tundsin end veidi tähtsalt 😀 .
AGA see sai välja viidud. Mis muutus? Kadus ära see nõme igaõhtune ”hingamine”, mis tekitas selliseid judinaid, et jookse või kodust minema. Magamistoas on nii hubane õhk, kus on meeldiv viibida ja kus ei teki hetkekski mõte ”ma tahan ära siit minna”.

aga mis veel muutus 😀 ? nüüd tekkis see tunne mul keldriga! vaja tuua ju vahepeal keldrist kartulit ning prügikotte ja viia sinna taarakotid, siis nüüd on mu sammud ja tegemised seal päris kiired. Ei tea, mis see on aga koguaeg on tunne, et keegi on peale sinu veel seal.


IGATAHES 7 AASTAT LÄKS AEGA – AGA ASJA SAI 😀 !

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga