:)

Natuke loba raha laristamisest.


Foto: Tarvo Alev Fotostuudio

https://www.facebook.com/TarvoAlevPhoto/

Mõtlesin, et pajatan siia väikse loba jutukese. Täiesti lampi hakkasin mõtlema eelmise linnaskäigu peale ja üldse raha peale. Kuidas me saime kahe päevaga kulutatud 300-400 eurot. Midagi poleks nagu ostnudki. See on ju peaaegu ühe inimese kuupalk või vähemalt pool palka. Ja meie siis suutsime matta selle summa kahe päevaga. Ulme eks.
Tegelikult me midagi suurt ei ostnudki kokku aga eks sõidu kulu on sinna sisse arvestatud. Lisaks väljas söömine ja ühes poes kulus juba 60 eurot paari hilbu peale. Noh, nii see raha ju kulubki. Tahad veel õhtuseid snäkke ja kõike, et hing rahul oleks ning esialgu nagu vaatad ka, et pole ju kallis aga lõpp kokkuvõttes on raha kadunud. Tegelt ma ei kavatsenud hakata lahterdama, kus ja mida meil kulus. Hakkasin ju mõtlema sellepeale, et mille peale ma üldse raha kulutan. Varem kadus see enamasti Mirteli peale. Karmo ütles ikka, et Mirtelil on igapäev sünnipäev. Ta reaalselt saigi igapäev mänguasju. Kuidas ma saan siis nendele siiratele ja ingli silmadele ”Ei” õelda!? Nüüd ma olen seda rohkem suutma hakanud, kui olen teinud kodus vähemalt 5 korda väikse ajajooksul tühjenduse. Sorteerinud kõik mänguasjad ära ja kottidega keldrisse viinud. Ei jäta neid sinna ”kopitama”,vaid kui suvi tuleb, siis sealt hea mänguasju õue haarata. Pole seda pidevat toavahet jooksmist ja asjade välja tirimist ning hiljem vingumist, et ”mul see kadund ja too kadund”. Ma olen enamjaolt tänu Mirtelile ka ennast kätte võtnud, et ei muutuks suureks šhoppajaks. Lapsele ütleme me ju enamjaolt poes, et ” pane see palun tagasi, sul on see juba” või et ”alles sa said seda” . Aga tihti me enda soovidele ütleme, et ”ou, pane see tagasi, sa ju alles said seda”. Varem ei öelnud ma mõtetes kordagi, et paneks midagi tagasi ja ma ei osta seda aga nüüd, kus ma Mirtelile ei võimalda kõike, ei võimalda ma ka endale. Panen ennast ka samale pulgale. Mis siin salata, olen ise ka nagu laps, kes koguaeg midagi tahab 😀
Tegelikult laste mänguasjadega ongi ju nii, et paar korda mängivad ja siis võib selle põhimõtteliselt kodust välja viia, sest siis ta juba tahab või saab midagi huvitavat. Nii on mul kohe üks näide ka tuua. Linnas olles kulus meil palju raha eks. Ja ülejärgmisel päeval me grillisime ja kuidagi läks jutt sinna, et Mirtel tahaks saada endale uut barbie nukku. Karmo hakkas kohe vastu rääkima, et milleks seda vaja. Nagunii sellega ei mängi ja ta võib samahästi ta mänguasja kastist võtta ühe vanema barbie ja teha näo, et näe, täitsa uus. No ilmselgelt Mirtelit küll ära ei peta ja ma hakkasin tögama vastu: ” No linnas läks nii palju raha ära, mis viga see üks barbie nukk siis osta sul on” 😀 Niisiis mõtlesin, et katsetan, kas Mirtel üldse huvitubki nendest. Küsisin talt: ” Aga Mirtel, mis su sellest nukust sai, mis me eile ostsime?” ja ta vastas mulle kulmu kortsutades: ”MILLINE?”
Ühesõnaga, ei mäletanud ta isegi seda nukku enam, mis me eile ostsime :D.
Jõmmile ma näiteks mänguasju ostnud ei olegi. Aaa, kui ta beebi oli, ostsin närimisrõnga küll. No see oli tema jaoks nii palju ikka mänguasi. Aga nüüd, kus ta on väike laps, ei ole ma midagi ise ostnud. Kõik, mis tal on, on kingitud. Samas, on terve kodu Mirteli kraam ka tema oma. Enamjaolt mängib ta nukumajas ja mänguköögis Mirteli asjadega.
Linnas käies nägin, et jõmmile väga meeldib autorada. Kuna sünna kingi osas ka mõtteid polnud, siis mõtlesin kinkida talle 9 mail miski suurema auto või kergemat sorti autoraja. See oleks siis esimene asi, mille ise ostan/kingin. Näen, et kodust veame välja kottide viisi mänguasju,mida Mirtel on viie aasta jooksul siin kogunud. Siis olen seda meelt, et on seda rohkem siia vaja!?
Jõmm mul midagi ei nõuagi veel. Ta lihtsalt ei oska. Aga Mirtelile on küll paha öelda, et ”ei , sa ei saa seda”. Aga ma ju näen, et ta niii väga tahab. Olen proovinud välja vahetada seda mänguasja soovi sellele, et ta sooviks õppimis asju, mis arendaks. Mõnikord on see läbi läinud, kuid enamjaolt tahab ta ikka mingit plastmass sodi.
Olen hakanud raha ka muudmoodi kasutama. Mis siin salata, mulle meeldib uusi asju osta ja olen rõhku pannud pere riietele ja jalanõudele. Ei pea ju teise ringi riideid ainult kandma sellepärast, et ”nad kasvavad nii kiirelt nendest välja”. Lisaks olen kodule rohkem mõtlema hakanud. Ostsime narivoodi ning Napsie madratsid kohe välja ja nüüd täna ostsin aiapaviljoni ära, sest iga suvi on nende sääskedega võitlus ja aiapaviljon on asi, mida oleme koguaeg mõttes hoidnud. Nüüd ostsin selle ära, sest me oleme perega suured grilli sõbrad. (Aiapaviljonist teen juttu veel eraldi koos piltidega). Seda lõiku uuesti läbi lugedes jääb mulje, nagu varasemalt pole kodu peale mõelnud ja koju perele uusi asju ostnud 😀 . Nii see ei ole. 😀
Mulle ei meeldi asju ka järelmaksuga soetada ja proovin osta need kohe välja. On paar asja, mida ma kindlalt veel tahaks ja millepoole pürgin. Üks on köögimööbel ja teine elutoa sektsioonkapp. Köögimööblit me niisama osta ei saa, siin on vaja möödulindiga käija üle ja eritellimus teha, kuna nõudepesumasin on täisintegreeritav ja ahi on poolintegreeritav. Kuna pisike korter on, siis vaja praktilisemaks muuta. Koduga on nii palju plaane, siis paratamatult kaob ära lapse ”ma tahan” soovide täitmine ja ma leian, et see on kordades parem, kui kulutada tõesti hunnik raha sellele plastmassile, mis leiavad lõpuks aset nagunii keldris.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga