:)

Niisama elunautlejatest.

(Panin ahvatluseks blogi teemale Tarvo Alev fotosessiooni pildi üles ja kui ma paar pilti veel kätte saan, siis teen ühe blogi posti ainult sessioonist teile.)
Tegelikult oli mul valmis kirjutatud üks teine blogi lugu, mida pidin veel üle lugema ja muutma, aga otsustasin jätta selle loo sinna paika ja viskasin suisa prügikasti. Noh, viimasel ajal on mul tegelikult täiesti blogi paus olnud. Ma pole tahtnud midagi kirjutada ja midagi avaldada, sest ma lihtsalt tundsin, et olen blogis kaotamas ”iseend”. Täiesti loomulik! Ma üritan vaikselt jälle ree peale saada ja olla aktiivsem. Ma ei saa ütlemata jätta, et instas olen ma aktiivsem ja see on mulle oluliselt rohkem hakanud meeldima, sest seal on mul lugeja kaasatust rohkem, kui kusagil mujal ja mulle ääretult meeldib, kui inimesed jälgivad ja on olemas. Ja tegelikult on mul teine põhjus ka, miks ma instast kaugemale ei jõua, on see, et mu 1 aastane Ragnar lihtsalt ei võimalda mul arvutis olla! Mul on endiselt lauaarvuti, sest ma pole sotti saanud siiamaani, millist sülearvutit ma vajaksin. Igatahes, mu jõmmike plätserdab vahet pidamata klaviatuurile, siis ma pean uuesti kõike kustutama ja natuke uuesti lugema, sest mu mõte kaob koos tema kirjutatud tähtedega lihtsalt ära. Siis üritab ta kuvarit koguaeg põrandale tõmmata ja seda kõike teeb ta täpselt nii kaua, kuni ma loobun blogist ja tulen lihtsalt arvuti juurest ära… Tegelikult on mul sellest üsna mõõt täis ja see ongi vist Ainus põhjus, miks ma tahaksin läpakat. Kui ma blogi ei peaks, poleks mul vaja mitte kumbagi. Noh, kui siis aint kord kuus saaks normaalselt arved ka ära makstud. Aga okei… mis jahun.. Tegin insta storys küsitluse, ma arvan et ma ei jää siia pikemalt seletama, sest kõik need küsimused, mis tulid, vastasin ma neile insta postkasti kõigile ära. Mul oleks see blogi post ikka mega kirju tulnud ja teemad oleksid ainult hüpanud edasi tagasi ning, et te lugedes sellest paar närvirakku ära ei kaotaks, siis ma jätsin selle sinna paika.

Kusjuures ma polegi oma blogis vist jõmmi arengust rääkinud? või olen? Noh, mu mälu pole peale rasedust siiani korralikult taastunud ja nii mõnegi asja unustan ma lihtsalt ära 😀 .
Aga… Jõmm on siis 1aasta ja 2 kuud vana ja lõpuks ometi võttis mu niisama elunautlejast poiss jalad alla! Olgu tänatud see päev, mil ta seda tegema otsustas hakata!
Kuna Mirtel hakkas täpselt 1 aastaselt käima, siis lootsin kogu südamest, et poiss ka hakkaks. Tagant kiirustama ma ei kukkunud ja lõpuks mõtlesingi, et õige aeg on siis, kui Tema seda otsustab! Ma ei kiirustanud selle kõndimisega selles osas, et ma ei jalutanud päevast-päeva temaga kätest kinni, ma ei ostnud talle mingit käimistuge, sest ma ei näinud seda vajalikuks. Tema ise teab, millal ta selleks valmis on.
Esimesed paar sammu tegi ta mingi 4 päeva tagasi ja kui need 2 sammu tehtud oli, pistis ta röökima. Ta ehmus sellepeale ikka täiega ära. Lohutasin ja kiitsin teda korraga.
Teisel päeval tegi ta samuti ainult kaks sammu aga selkorral enam röökima ei pistnud. Ütlesin peale seda Mirtelile, et sa võiksid ka vennat kiita, äkki ta saab sellest hoogu juurde. Mirtel siis kiitis ja plaksutas ning sellest hetkest alates meie jõmm võttiski jalad alla! Nüüd kui ta kõnnib, siis on enda üle nii õnnelik ja plaksutab oma sammude eest. Täiega vahva on vaadata! Võiks öelda, et mul läks elu lihtsamaks. Ta ei jonni enam nii palju igavusest. Mõni inimene ütleb mulle, et oi…nüüd su elu läheb raskeks, hakkad lapse järgi jooksma! Päris ausalt, kui jõmm oleks mu esimene laps, siis ma kohkuks nende ütlemiste peale ära..aga kuna ta on mu teine laps ja ma olen juba kogenud lapse esimesed 5 aastat Mirteliga ära, siis ma ei pelga ega ehmu absoluutselt ära, mida keegi teine ütleb. Minu jaoks on see kergem, kui laps jookseb ja mäletan Mirteli ajast, et mulle lausa meeldis järgi joosta. Minu jaoks ei ole see probleem, et mu laps jookseb kusagile kaugemale. Me elame Hiiumaal, siin on mugav lapsi kasvatada ja ma leian, et mu laps ei pea koguaeg täpselt mu kõrval seisma. See selleks..ütlejaid leidub igalt poolt 🙂
.
Nii…Jalad võttis alla, kikusid tuli nüüd 2 tükki juurde (kokku 10), siis ütleks ma, et ta sai üle öö suureks. Ta loobus täiesti lampi lutipudelist ja lutist! Wuhhuuu! Milline rõõm! Kes oleks elanud meiega terve see lutimajanduse aja koos, saaks aru, millist peavalu see lutt meile tegi, kui väga see lutt mind oksendama juba ajas…. sest meie jõmm otsustas iga jumala kord panna kusagile selle niii ära, et me lihtsalt ei leidnud seda üles, veelvähem tema ise! Ja niii iga jumala päev 700 x päevas. Enam ei pea me midagi otsima ja nii tore on, et luti osas läks temal lihtsamalt, kui Mirtelil omal ajal. Nüüd on mul tunne, et pott tuleb ka muretseda, kuna tirib igapäev mässusid jalast ära. Mäletan, et Mirtelil oli sama teema.. nii kui hakkas mässusid jalast tirima, tõime poti ja hakkas potil käima. Hakkab iga väiksemgi pissi häirima.

Natuke suurest suure südamega tüdrukust ka.
Minu Mirtel on jõudnud praegu sinna aega, kus ta tahab ennast ise riietada. Talle ei kõlba see, mida mina talle ette annan. Ta kombineerib oma riideid sedasi, nagu tema seda tahab. Retuusid, maksi seelik ja tuunika kooskõla – on tema jaoks ideaalne! Hmmmm… minu sõna sellel kohal ei maksa praegu midagi.
Hetkel on tulnud tal suur õpihimu ja proovib raamatust lauseid kirjutada paberile maha. Kui jõmm teda ei segaks, siis tuleks tal see suurepäraselt välja aga nagu ma enne mainisin, siis jõmm viib kõik mõtted minema ja nii viib ta oma segamisega ka Mirteli raamatu järje minema. Lõpp kokkuvõtteks paneb Mirtel igalt leheküljelt mingi sõna kirja, mida lõpuks on nii naljakas lugeda. Ühesõnaga, mitte midagi aru ei saa. Täna ma mõtlesingi, et võiksin Mirtelile seotada kooli laua. Nagunii on seda kunagi vaja ja nagu näha, ei saa ta praegu tänu jõmmile omi asju aetud.

Aga ma küsin teilt.

Millal sinu laps jalad alla võttis?Millal laps lutist loobus ja kui raske see talle oli?

One Comment

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga