:)

On, mida oodata :)

Nonii :). Täna on meil Karmoga kooselatud 8 aastat! Üle kivide ja kändude aga tänaseks on suhe kindel nagu kalju. Armastan teda samapalju ja rohkemgi veel kui algus aastatel, kui olin 17 aastane.

Kuidas me kohtusime?
Mul sõbranna sall oli Käina jäänud kellegi kätte ja mõtlesime sellele sallile koos järgi minna. Hääletasime Käina ja peatusime Luige baari ees, sest sealt ta pidi enda salli kätte saama. Oli päris nõme ilm. Külm ja vesine. No kuidagi ei tahtnud õues passida. Mul sõbranna küsis, et ”ou, mul on üks tuttav Käinas, sa Kammuga ei taha tuttavaks saada?” ma kehitasin seepeale aind õlgu, mul oli selajal ükskõik, ma tahtsin minna kuhugi, kus oleks soe ja ei peaks seal õues lõdisema. Nii siis sõbranna helistas Kammule ja uuris, kas ta on kodus ja kas kokku tahab saada. Karmol polnd selle vastu midagi ja kuna sõbranna ei mäletand ka täpselt, kus trepikojas Karmo elab, kutsus ta Karmo meile vastu Luige ette. Ta tuli …. ja nii kui nurgatagant välja tuli, võiks öelda, et me armusime esimesest silmapilgust. Ei surunud me kätt ega midagi. Kohe kalli ja tsau ja läksime tema juurde. (olgu öeldud, et ma pole kedagi kunagi nii vabalt omaks võtnud, et kohe kalli ja tsau).
Olime Karmo juures ja ma olin no nii armunud, et iga sõna, mis ta kostis naeratades, olin ma nagu pime ja kurt, kes kõige tavalisematest lausetest ka aru ei saanud. 😀 Igatahes, sellest päevast hakkasime me koheselt suhtlema.


Kuidas me leivad ühte kappi panime?
No, sellega on päris imelik lugu. Ometi olime me armunud ja suhtes aga see kokku elamine oli nagu rohkem siuke…. minupoolt peale surutud 😀 . Ma ei oska muudmoodi seda öelda. Igatahes, suure armumise tõttu ma ei ilmunud enda koju üldse. Ei vastanud vanemate kõnedele ja olin nende jaoks nö kadunud. Eks ema käis ikka vahepeal suurest vihast mul järgi, et ma ei räägi neile midagi ja päris nii ka asjad ei käi, et ma lihtsalt lähen ja enam välja ei ilmu. Lõpuks oli meil üsna suur tüli majas ja ma vanematega enam ei suhelnudki ning endiselt pesitsesin Karmoga koos. 8 aastat tagasi samalpäeval helistas mu õde ja teatas mulle, et ”kui sa koju ei hakka enam ilmuma, siis mine võta oma asjad kodust ära” . (Nu ma natukene ilustasin seda lauset). Ilmselgelt läksin ma segadusse, et mida ma nüüd teind ikka olen ja veel oleks vara Karmoga ka kokku elama minna. Kuna ma enda sõbrannaga selajal koos olin, siis pidin koheselt Karmole helistama ja teatama, mida mu õde ütles ning küsisin talt, et kas paar päeva saaksin tema juures olla.
Pikka juttu tegema ei hakka aga sellest paarist päevast piisas. Meil on kaks imelist last ja oleme abielus 😀 .

Millised me koos olime/oleme?
Pole olemas kaht ühesugust inimest ega perekondlikku suhet, nii ka meil. Julgen öelda, et oleme rajanud õnneliku ja harmoonilise perekonna. Seda muidugi läbi kivide ja kändude. Mõnel on meie kooselu aastate vältel jäänud mulje, et me nagu ei tülitse kunagi. Teate, me tülitsesime ikka väga palju. Lausa nii palju, et keegi pole vist oma elujooksul ka nii palju tülitsend :D. Me võitlesime oma tülidega 2-3 aastat. See teeb tegelikult inimese haigeks ja nii ka meid. Mina tülitsesin Karmot haiglasse (vereröhk) ja tema tülitses mind haiglasse. Olgu õeldud, et EI mingit vägivalda! 😀 no kui siis vaimne vägivald 😀
Igatahes… me vaatame vahepeal ajale tagasi ja naerame selle üle, mida me korraldasime. Kuid võib-olla seda vaja oligi? sest iga tüliga me tundsime, et tülitseme pigem seepärast, et endale mingi kindlam vastus saada. Ja mulle endale on jäänud mulje, et suhte vundamendi me ehitasimegi tülide baasil üles. aga täna tüli? Ei. no ikka vaidlusi on ja vahepeal ütleme teravalt üksteisele, siis see laabub ka mingi 15 minuti – poole tunni jooksul.
Mis on meie terav ütlemine? 😀 ”Konn, tainas,” no teine inimene naeraks välja meie teravad sõnad aga meile lähevad need hinge, võib-olla selle hääletooni pärast, kuidas üritame seda solvavalt välja paisata 😀 .
Aga ma arvan, et ma ütlen selle lausega kõik, kui ma ütlen ” Mul oleks kahju, kui selline vahva perekond laiali peaks minema. See perekond on nii tugev ja ma tahan 100% siin olla ning tunda igapäev seda õnne ja armastust”.


Aga ootamas on meil veel 3 mail:
 ESIMENE ABIELU AASTAPÄEV! 🙂
ja tulemas on veel 9 mail meie jõmmi:
 ESIMENE SUUR SÜNNIPÄEV! 🙂
on, mida oodata 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga