Testimised/kingitused/koostöö

reedel kõik asjad ühel päeval.

 Hommikul kell 11 alustasime beebikooliga, milles veetsin Mina ilma lapseta aega ja jälgisin rõõmuga, mida teised emmed oma beebidega teevad. Minu jõmm otsustas sügavasse unne jääda autos. Ärkas täpselt siis kui beebikool läbi sai aga mul oli ka tore. Tunni lõpetuseks jagasin https://www.ponn.ee/  ”Põnn Salvest”i poolt kingitusi. Saime mitu erinevat püreed ja pudipõlle. Meie jõmmile maitsesid püreed väga ja suur aitäh teile  ”Põnn Salvest”! 🙂

Sellele loole järgneb varsti loos ka, saate oma beebsudele midagi väga maitsvat pakkuda! 🙂

Hipp-Hipp-Hurraa! Jõmm sai poole aastaseks ja peale beebikooli hakkasimegi sättima end arsti juurde kontrolli. Kodinad kokku, vanker autosse ja GO!
Arstivisiit läks üldpildis väga hästi. Jõmm kaalub 8kg (sünd: 2390) ja pikkust 68 (sünd: 46). Kõik oli ju nii hästi, kuniks arst tõstis ta üles kätega ja jõmm jalgu sirgeks ei löönud. Mitte vähimalgi määral jalgu alla ei võtnud. Arst määras siis meile füsioteraapia, millepeale mina tahtsin kihistada nuttu. See kõik tundus mulle nii õudne, sest esimene laps pole pidanud seal käima ja see lõi endal jalad korra alt, et mis siis nüüd? miks? kas see on suur ohumärk, et ta ei võta jalgu alla? Kõiksugu mõtted tiirlesid mul peas korraga. Pärast arstikontrolli autosse istudes ei tahtnud ma kellegiga rääkida ja kui Karmo midagi ütles, siis vuhistasin plärtsuda vastu, nagu oleks tema kõiges süüdi. Ta rahustas mind nii palju maha, et arst määras selle Minu pärast, sest Mina olevat seal rohkem muret tekitanud oma jutuga, et miks ta jalgu alla ei võta ja see kõik füsioteraapia värk hakkabki minu rahustuseks toimuma.
Miks ma enam hiljem ei muretsenud ta jalgade pärast on see, et tal ei ole need koguaeg makaronid ju. Kui ta on kõhuli, siis paneb jalad koguaeg kõhualla, pingutab, et roomama hakata. Tegelikult ta ju jalgadega teeb üsna palju tööd aga veidi uurides, siis ju jalalihased niivõrd nõrgad on, et kuluks võimlemine ära. Esmaspäeval helistangi füsioteraapiasse ja panen aja kinni. Eks nad siis võimlevad jõmmiga pool tundi ja näeme, kuidas läheb :).

Pärast arstil käiku võtsime Kärdlast mu ema autopeale ja sõitsime vanemate koju, sest Mirtel tahtis nendega koos marti jooksma minna. Ema jooksis koos õelaste ja Mirteliga koos. Mure seisnes mul Mirteli kohapealt niipalju, et ta pole mitte üksraas kava läbi teinud, ta ei teagi mis asi on mardipäev, kuidas ja mida tehakse, sest see oli ta ESIMENE kord. Ise oli ta väga kripskraps valmis ja rõõmustas oma näomaalingu pärast. Hakkasid jooksma kell 18.00 ja lõpetasid 21.00. Jõudsid käija kuues peres ja pundis oli 4 last + mu ema. 

(Samal ajal, kui Mirtel marti jooksis, läksime meie ülejäänud pere Kärdlasse rallit vaatama. Jõmm oli autodest ülivaimustuses. Mida rohkem auto plärtsus ja valjem oli, seda ägedam oli tal!)

Peale jooksmist mardipere punt  jagasid kotisisu viieks ja kõik said ülipalju ninni-nänni arvestades sellega et nad olid viiekesi ja kuues peres jõudsid käija. Kui Mirtel nägi, millise suure koti maiustustega ta koju saab minna, siis ütles suure vaimustusega: ” Nüüd mul on küll terve aasta varu kommi olemas!” 😀
Kuna jõmmil on kell 20.00 uneaeg, siis pidime kiirelt koju hakkama sättima. Autos sai Mirtel oma mardipäevast muljetada, milleüle oli mul Niiiii hea meel, sest see oli talle suur elamus.
Autos sain ma lahinal naerda, kui ütlesin Mirtelile: ” Nüüd sa tead, kuidas marti joostakse”, millepeale Mirtel ütles: ” Tegelikult me ei jooksnudki. Sõitsime autoga, natuke jalutasime ja olimegi kodudes” 😀 😀 😀
Kommikoti sisule vaadates, mõtlesin, et prooviks ka ühe kommi ära, millepeale Mirtel ütles ilustades: ” kui sa ka kommi tahad, siis võid järgmine aasta meiega koos mardipäevale tulla” , Sain aru, et ühtki kommi ma välja teenind pole ja jätsin selle sinna paika. 😀
Aga laps on niivõrd rahul, et lubas iga aasta osaleda mardipäeval! 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga