:)

Tüdruk. Poiss. ? . #Viis

Viis? mis viis? tõesti juba viis? ok-ok, meid saab olema varsti tõesti VIIS 🙂 !
Minust on saamas kolme lapse ema ja ma olen selle üle niii ääretult õnnelik! Tahan osa sellest jäädvustada enda blogisse.

Alustame algusest peale…

Meie kullaterake tuli ootamatult. Mõtlesime abikaasaga, et hakkame planeerima kolmandat last aasta pärast, kui poja on natukene suurem. Aga üks armas visa hing tahtis meie juurde juba palju varem tulla.

3. veebruaril sain ma oma triibud ja esimene reaktsioon oli segadust tekitav. Olgugi, et ma ju koguaeg olin rääkinud, et ma tahan kindlasti kolmandat ka ja pojaga üsna väikse vanusevahega. Aga ikka see uudis lõi korraks jalad alt…


Rasedustesti ma ei tormanud tegema mingite sümptomite peale. Mul jäid naiste rõõmud hiljaks ja kuna nädal oli möödas juba, siis teadsin, et see ei saa ju muud olla, kui beebi!



Ma ei teadnud, mida ma tundma peaks… minu põskedelt jooksid vaid pisarad ja küsimused läbi segi, et kas ma ikka saan hakkama?
Minu suurimaks hetke lohutuseks oli sel hetkel , et abikaasa oli triipude üle nii õnnelik! Ta ei suutnud oma õnne ainult meie kahe teada jätta, vaid rääkis seda kohe ka meie 6-aastasele tütrele.
Mõni tund möödudes toibusin ise ka ja siis alles jõudis vaikselt kohale, et… me saame beebi! Meil saab olema kolm last!

Mind tegi aina rõõmsamaks see beebi uudis, kuna nägin, kuidas mu pereliikmed väga ootavad ühte kullatükikest! Tütreke läks issiga poodi ja kui tagasi tuli, tõi ta mulle mahla joogi ja lubas, et ta hoolitseb meie beebi ja emme eest väga! Ma olin nii liigutatud selle siiruse eest ja hakkasin rõõmust nutma. Tohutult hea tunne on, kui sinu lähedased sind nii armastavad!

Kuidas ma ennast tundsin/tunnen?
Mõned päevad peale testi tegemist hakkasin tundma iiveldust. Seda just õhtuti. Mõni päev oli kergem – mõni hullem. Nendel hullematel päevadel oli eluisu ka otsas, sest iiveldus aina süvenes…

Vesi ja paar kilekotti olid algus nädalatel minu turvaelemendid, kui kuhugile liikuma pidi. Ma ei teadnud iial, millal mul nii paha hakkab, et ma kilekotte vajan kasutada. Õnneks pole nii hulluks see asi läinud aga sel ajal oli hea.. kui oli midagi ”varnast” võtta.


Iiveldusele lisaks kimbutasid mind peavalud.
Mina, kes ma väga raseduskalendreid nädalate kaupa ei loe, siis hakkasin ma hullematel enesetunde aegadel neid lugema ja kui ma siis avastasin, et 12 nädalal peaks iiveldus hakkama järgi andma, siis mul hoopis süvenes. Olin nii pettunud ja palusin vaid ühte päeva, kus ma saaksin normaalselt elada ja tunda end Hästi!

Täna on mul 17+4 nädalat ja peaks ütlema, et on juba palju kergem ja parem olla. On veel neid üksikuid päevi, kus tunnen end kehvalt aga ei ole nii hull, et oleksin diivanile naelutatud.

Kuna kolmas beebi, siis kõht on täitsa palju varem ette tulnud, kui eelnevatega.

17+4. No oleksin saanud parema pildi ka, aga kuna mul on täna SEE päev, kus ma ei taha diivanilt püsti väga tõusta, siis las jääda nii. Üsna kindlalt tuleb blogisse veel jäädvustada neid pilte, et tulevikus oleks jälle rõõm vaadata.

Oscar testi uuring on läbitud!
Oscar testi tegin ma Loote Ultraheliskriiningu Keskuses. Kuna eelnev sünnitus oli mul keisriga, soovisin kindlasti minna dr. Šoisi juurde. Olen kuulnud niii palju head, milline imearst ta on ja kui hästi ta näeb ja vaatab kõiki detaile.
Tahtsin kindlasti, et ta vaataks mu keisri haava… aga… ma isegi ei tea, kas ta vaatas 😀 ! sest esiteks ma üritasin algusest peale oma rõõmu nuttu kinni hoida, mistõttu mul jäi mõni jutu osa natuke häguseks ning teiseks, ma olin niii vaimustuses nägemast oma beebit, et ma unustasin isegi mainida või küsida, et kas ta armi vaatas.
Minu suurimaks südame rahuks oli, et beebiga on Kõik Hästi!
Eriti eredalt jäi meelde, kui doktor ütles, et pikkade jalgadega tüdruk.
No soo osas oli täitsa naljakas… sest mina olin kindel, et on poiss! Ma isegi tundsin, et mu kõhus on poja ja nimigi oli valmis mõeldud.
Ultrahelis selgus siis teine sugu ja korraks hakkasin rõõmust värisema ja nutma. Dr. Šois oli hooliv ja ulatas mulle rätiku, et saaksin oma pisaraid kuivatada. Minu arvatava poja kohta, ütles ta lõpuks, et kui poega tahan, pean kolme aasta pärast tagasi tulema :D! Oh ei, seda juba ei juhtu.. Minu unistus ja nägemus on olla kolme lapse ema.
Igatahes, ootame selle LA uuringu ka ära ja vaatame, kas Dr. Šois seda sugu kinnitab ka. Loodame, et see nii on, sest suurest õhinast olen ma kõik beebi riided ära ostnud. Noh ja kõik ikka roosamanna ja sitsid – satsid. 😀 Vahva!

Nii palju ka, et ma absoluutselt ei kahetse, et olen raha maksnud, et käija tasulises uuringus! Dr. Šoisi juures on iga sent seda väärt! Sa saad sealt niiii põhjaliku ülevaate. Nii palju infot koju kaasa!
Kõik see personal on seal super! Alates sellest, kui helistad registratuuri, saad juba aru, et Sind on sinna väga oodatud! Edasi võid juba ette kujutada, kui hästi ja personaalselt Sind koheldakse. Ootan juba väga, millal saan tagasi minna.
Suurimad tänud dr. Šoisile ja sealsele personalile! Te kõik jätsite mulle meeldiva kogemuse ja unustamatud mälestused.

Kui on isud…siis millised?
Jumal tänatud, et mul see rasedus niivõrd kergem on, et ma suudan vähemalt süüa! Eriti läheb peale arbuus! Ma võiks seda niii palju süüa, kui ainult mahuks.
Ainus, mida ma Ei suuda süüa, kuid väga tahaks – on liha! Kahju on eriti veel sellest, et grilli hooaeg on algamas ja ma ei suuda neid eriti häid palasid süüa.
Ehk läheb kergemaks ja saan varsti süüa, mida hing ihaldab.. ja kui ei saa, siis põhimõtteliselt varsti on pool aega veel kullatükikest kanda ja siis lasen heal maitsta.

Kullatükikese tähtaeg on hetkel pandud 8 oktoober.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga